Patoanatoomia õpetamise ajalugu
Patoloogiline anatoomia on sama vana kui kliiniline meditsiin, olles sellega tihedalt seotud. Kuna vanasti prevaleerusid müstilised tõekspidamised ja religioossetel põhjustel olid lahangud keelatud, siis oli patoanatoomia iseseisev areng takistatud.
Omaette teadusharu tekkis 18. saj. Suuri teeneid selle arengus on Giovanni Bathista Morgagnil (1682–1771), kes kirjutas raamatu „De sedibus et causis morborum per anatomen indigatis”, kirjeldades seal haigusi ja seostades haigusi nende põhjustega. Carl Rokitansky (1804–1878) oli esimene professionaalne patoanatoom, kes, töötades Viini ülikoolis, ei tegelenud raviga. Tema algatusel avati kõikides Euroopa ülikoolides iseseisvad patoanatoomia õppetoolid (kateedrid). Klassikalise patoanatoomia rajajaks võib pidada Rudolf Virchowit (1821–1902), kes, võttes patoanatoomias kasutusele mikroskoobi, pani alguse tsellulaarpatoloogiale.
Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt asutatud Tartu/Dorpati ülikool nimega Academia Gustaviana tegutses aastatel 1632-1656 Tartus ja edasi kuni 1965 Tallinnas. Ülikoolis õpetati algusaastatest peale arstiteadust. Esimeseks meditsiiniprofessoriks Tartu ülikoolis, kes meditsiini õpetades tegeles ka lahkamistega, oli Johann Below (1632–1642). 1651. aastal kaitsti Olaus N. Oesteniuse poolt esimene dissertatsioon (disputatsioon) düsenteeria teemal, kus olid antud haiguse patoanatoomilised kirjeldused.
34-aastase vaheaja järel avati ülikool taas Academia Gustavo-Carolina nime all, mis tegutses Tartus 1690–1699 ja edasi kuni 1710 Pärnus. Ka sellel ajaperioodil leidus Tartu ülikoolis julge meditsiiniprofessor Jacob Friedrich Below (1695–1698), õpetamaks meditsiini koos lahangutega.
1802. aastal avati saksakeelne Tartu Ülikool ja arstiteaduskonnas Anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse professuur, kuhu kutsuti Saksamaalt professor Heinrich Friedrich Isenflamm (1803–1810). Isenflamm tõi Tartusse kaasa patoanatoomiapreparaatide kogu, mis on osaliselt säilunud ja täienenud tänaseni. Professuur asus Vanas Anatoomikumis, kus Isenflamm teostas patoanatoomilisi lahanguid, aga selgitusi sinna juurde andsid kliinikute õppejõud. Ta oli aasta ka teaduskonna dekaaniks. Professor Daniel Georg Balk (1802–1817) oli Patoloogia, semiootika ja teraapia kliiniku direktoriks ning esimene patoloogia ja kliiniku professor. Nii rektorina kui dekaanina tegi ta palju arstiteaduskonna arendamiseks. Õpetades muude distsipliinidega koos ka patoloogiat, illustreeris Balk omi loenguid, näidates patoanatoomiakogu preparaate.
Seega tegeldi patoloogilise anatoomia õpetamisega teiste ainete koosseisus kahes õppetoolis.
Isenflammi järel tuli Anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse õppetooli professoriks anatoom Karl Friedrich Burdach (1811–1814). Burdach pani patoanatoomiapreparaatide kogu eeskujulikku korda, täiendas seda ja tegi kataloogi. Burdach võttis kasutusele terminid 'bioloogia' ja 'morfoloogia'. Eriti tähtsad on ta tööd närvisüsteemi anatoomiast ja füsioloogiast. Burdach oli ka arstiteaduskonna dekaaniks. Teada on Burdachi kimp ja tuum seljaajus.
Ludwig Emil von Cichorius (1814–1820 (anat., füs., kohtu.) –1827 (anat., kohtu.)), olles selle liitõppetoolijärgmine professor, jagas õppetooli kaheks, jättes enda kätte anatoomia ja kohtuarstiteaduse. Ka Cichorius oli aasta arstiteaduskonna dekaan.
1820. aastal asutati eraldi Füsioloogia, patoloogia ja semiootika õppetool, mille professoriks sai loodusteadlane ja füüsik Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (1821–1826 (arstit.) –1841 (füüsikat.)), taasavatud ülikooli esimese rektori, füüsikaprofessori noorem poeg. Meditsiiniga tegelemise ajal oli ta ühe aasta ka arstiteaduskonna dekaaniks, hiljem (1831-1834) aga ka ülikooli rektoriks ja füüsikaprofessoriks isa jälgedes.
Johann Friedrich von Erdmann (1827–1843 (arstit.)) oli ainult aasta (1827) selle õppetooli professoriks ning siirdus kiiresti dieetika, ravimiteõpetuse, meditsiiniajaloo ja meditsiinikirjanduse professoriks. Erdmann oli korduvalt arstiteaduskonna dekaaniks ja juhatas aastaid professorite instituuti.
Martin Heinrich Rathke (1828–1835) jätkas patoloogia lugemist, oli patoloogiakogu direktoriks ja samuti dekaaniks. Teada on Rathke tasku (hüpofüüsimulk) ja Rathke kimbud (südame lihaspõrk).
Alfred Wilhelm Volkmann (1837–1843) jätkas Rathke järel füsioloogia-, patoloogia- ja semiootikaprofessorina. Oma Tartu-perioodil tegi ta esimesena tähelepaneku uitnärvi kohta konna südame tegevusele. Õpetas loomeksperimentide ja mikroskoopiliste demonstratsioonide abil. Oli arstiteaduskonna dekaaniks ja ka ülikooli rektoriks. Teada on Volkmanni kanalid luudes.
Pärast Volkmanni lahkumist Tartust juhatas Füsioloogia, patoloogia ja semiootika liitõppetooli anatoomia- ja füsioloogiaprofessor Friedrich Bidder (1836–1843 (anat., kohtu.) –1860 (füs., pat., sem.) –1869 (füs.)), kes luges lisaks füsioloogiale ka patoloogiakursust kuni aastani 1960, mil asutas iseseisva füsioloogia õppetooli. Võttis kasutusele mikroskoopdemonstratsiooni ja tema histofüsioloogiline suund neuroloogias pani aluse neuropatoloogiale. Esimene, kes uuris silma võrkkesta histofüsioloogiat. Oli nii dekaan kui ülikooli rektor.
1860 patoloogia eraldus füsioloogiast ja asutati iseseisev Üldpatoloogia ja patoloogilise anatoomia õppetool, mille etteotsa asus professor Jakob Ernst Arthur Böttcher (1861–1883). Ta pühendus ainult patoloogilisele anatoomiale. Böttcher täiendas end Virchowi juures ja muretses tudengite jaoks õppetooli esimesed mikroskoobid. Ta korraldas patohistoloogia mikroskoopia kursuse ja kursuse patoanatoomiapreparaatide uurimiseks. Tema alluvusse läks ka patoloogia kabinet ja patoloogiapreparaatide kogu, mida ta oluliselt täiendas. Uuris põhjalikult sisekõrva ja tegeles hematoloogiaküsimustega. Teada on Böttcheri rakud Gorti organis. Oli ka arstiteaduskonna dekaaniks. Talle on omistatud teenelise professori nimetus.
Richard Thoma (1884–1894) oli järgmiseks patoloogia ja patoloogilise anatoomia korraliseks professoriks Tartu Ülikoolis ning patoloogia instituudi juhatajaks. Füsioloogiaprofessor dekaan Alexander Schmidti taotlusel ning Thoma ja ülikooli arhitekti koostöös valminud plaanide järgi ehitati 1886-1888. a. Uus Anatoomikum, kuhu kolisid nii füsioloogia kui ka patoloogilise anatoomia õppetool ja sellega koos ka patoanatoomiapreparaatide kogu. Töötades õppe- ja teadustööga paralleelselt ka prosektorina, jätkas Thoma makropreparaatide valmistamist. Pidas Tartu Ülikoolis esimesed bakterioloogialoengud. Mõtles välja vereliblede loenduri ja Thoma mikrotoomi, mille konstruktsioon on kasutusel tänapäevani. 1894. aastal ilmus Thoma patoloogilise anatoomia õpik.
Tartu Ülikoolis hakkas õppetöö toimuma vene keeles. Instituutide asemele tekkisid kateedrid. Venemaalt tulnud patoloogilise anatoomia professor Vjatšeslav Aleksejevitš Afanasjev (1894–1918) juhtis Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia kateedrit ajal, mil puhkes I Maailmasõda ja 1918. aastal koos Tartu/Jurjevi Ülikooliga evakueerus Voroneži ka patoanatoomia instituut. Afanasjev tõi Peterburi koolkonnast teadusesse eksperimentaalse suuna. Luges ka bakterioloogiat ja rajas bakterioloogialaboratooriumi. Oli arstiteaduskonna dekaaniks. Ülikool on andnud talle audoktori nimetuse.
Patoloogilise anatoomia kateeder reevakueerus 1920. aastal ja Alexander Eberhard Ucke (1920–1929) oli kohtuarstiteaduse professor ning ühtlasi ka patoloogilise anatoomia ja üldpatoloogia professor ja vastava kateedri juhataja.
Prof. Albert Valdes (1930–1962) on seni olnud kõige pikaajalisem instituudi ja kateedri juhataja. Eristusid kliinilise patoloogia instituudi ehk osakonna ja patoloogilise anatoomia kateedri ehk õppetooli mõisted. Valdesel on oluline koht eesti meditsiiniterminoloogia väljatöötamisel. Koos keeleteadlase Veskiga on ilmunud ladina-eesti-vene sõnastik. Tegeles regeneratsiooni ja düstroofia probleemidega. Oli arstiteaduskonna dekaaniks.
Meditsiinikandidaat dotsent Uno Podar (1962–1974) oli järgmiseks juhatajaks.
1971 liideti juurde kohtuarstiteadus ja tekkis jälle kahe õppetooliga (osakonnaga) tänaseni eksisteeriv liitkateeder patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse kateeder. Podar tegeles günekopatoloogiaga.
Prof. Ado Truupõld (1974–1998). Põhilised olid regeneratsiooni probleemid. Tema organiseerimisel anti hulgaliselt välja trükitud patoanatoomia õppevahendeid nii eesti, vene kui inglise keeles.
1989. aastal taastati estikeelne ja -meelne Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. Aastad 1989-1992 olid meie ülikooli organisatsiooni ja akadeemilise sisu muutuse ning akadeemiliste traditsioonide taastamise aastad. 'Kateedri' nimetuse asemel tuli kasutusele jälle 'õppetool', olles liitunud 'instituutideks'.
Keemiadoktor prof. Raik-Hiio Mikelsaar (1998–2004) oli järgmine patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituudi juhataja (aastani 2002) ning patoloogilise anatoomia õppetooli hoidja (aastani 2004). Õpiku "Üldpatoloogia I" autor.
1999. aastal valmis prekliiniliste ainete jaoks Biomeedikum, kuhu kolis ka instituut.
2002. aastast on instituudi juhataja kohtuarstiteaduse professor Marika Väli. Tartu Ülikoolis kaotati õppetoolid, allutades erinevaid õppeaineid õpetavad nn. liitinstituudid ühtsele juhtimissüsteemile. Patoloogilise anatoomia professoriks oli 2005-2006 aastatel professor Andres Kulla, olles samal ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse direktor. 2007. aastast alates õpetab patoloogilist anatoomiat Ingrid Mesila.
2010. aastast lisandus patoloogilise anatoomia kursusele osaline e-õpe Moodle õpikeskkonnas. 2012. aastal ilmus arstiteaduse üliõpilastele mõeldud esimene terviklik originaalõpik autorite kollektiivi poolt Ingrid Mesila toimatamisel "Patoanatoomia". 2015. aastal ilmus füsioteraapia tudengitele mõeldud Ingrid Mesila kirjutatud "Üldpatoloogia". Mõlemad raamatud on leitavad ka e-õpikutena.
2016. aastal loodi meditsiiniteaduste valdkond, kus jätkuvalt õpetatakse arstiteaduse, hambaarstiteaduse, proviisoriõppe, füsioteraapia ning kehaline kasvatuse ja spordi erialasid. Patoloogilist anatoomiat hakati õpetama bio- ja siirdemeditsiini instituudi patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakonnas.
2018. aastast alates on patoloogilise anatoomia õppeprogrammis toimunud olulised muudatused. Seoses digipatoloogia arenguga hakkas ka patohistoloogia õpetamine toimuma digitaalsete mikropreparaatide alusel. Suur osa õppetööst on läinud veebipõhiseks. Lisaks patoloogilise anatoomia ainele tuleb õppekavasse kliiniline patoloogia. Kõneisikuks patoloogilise anatoomia õppetöös on kaasprofessor Ave Minajeva.
